Kratiku sünnilugu

Mul on olnud kombeks tutvustada end ennekõike läbi oma töö – olgu selleks siis teaduskatsed, ürituste korraldamine, teenusedisain või mee moka peale määrimine (üsna otseses mõttes).

Paar aastat tagasi teenisin aga koha auväärses lapsevanemate klubis ning sestsaadik veedan suurema osa ajast (nüüdseks) kahe väikese seltsilise – Hansu ja Hannaga. Töised jutud on asendunud mereröövlite, traktorite, koppade, dinosauruste ja Bullerby lastega. Koertest on saanud auad ning olen hakanud endast rääkima kolmandas isikus.

Umbes aastaselt hakkas Hans huvituma kõiksugustest nuppudest ja lukkudest ning asusin otsima tegelustahvlit, mille peal ta saaks oma uudishimu välja elada 

– internetiavarustest jäid küll mõningad variandid silma, aga päris seda õiget ei õnnestunudki leida. Seega edastasin tellimuse oma isale (keda nüüdseks juba automaatselt vanaisaks kutsun) ning tulemuseks oli tõeliselt äge tegelussein! 

Nii sündiski tegelusseinade valmistamise mõte, mis vormus õige pea ideeks teha kõiksuguseid rohkem ja vähem krutskiga mänguasju. Väga paljud mänguasjad on täna veel ideedena kuklasagarates ja sahtlipõhjades oma aega ootamas, ent esimesed vasikad on meil juba üle aia hüpanud ning loodavad leida teed uute sõpradeni! 

PS kuna meie mänguasjad on veel väga ahjusoojad, oleme tänulikud kõiksuguse tagasiside eest, et teaksime, mis on hästi ning mida saaks paremini 🙂