Kui Sul on laps, on Sul tõenäoliselt ka mõni hõbelusikas. 

See on tänaseni üks populaarsemaid väikelastele tehtavaid kingitusi nii vanavanemate kui kohalike omavalitsuste poolt. Lusika saavad pihku lapsed nii Hiiumaal kui Tartus, aga ka näiteks Muhus, Rakveres, Jõgeval, Lihulas, Tallinnas ja ka meie kodukohas ehk Rae vallas.

Kui Hansul õnnestus skoorida endale kolm hõbelusikat, siis Hanna sai esimese (ja ilmselt ainsa) lusika värskelt aastaseks saanuna Rae valla lusikapeolt… 

Mis värk selle lusikate kinkimisega ikkagi on? 

Hõbeda kinkimise tava ulatub juba aastasadade taha ning esmalt oli traditsiooniks viia hõberaha kingituseks katsikule minnes. Usuti, et hõbedal on kaitsev ja kurje vaime eemale tõrjuv jõud. Lastele kingitavat hõberaha kutsuti ka hambarahaks, mis viitas nii valutule hammaste tulekule kui tugevatele hammastele ja tervisele üldiselt…

Kuna hõbeda antibakteriaalsed omadused on tuntud juba antiikajast, on hõbeda kinkimise tervisega seostamine ka igati mõistetav…

Ajapikku hakati hõbemüntide asemel kinkima ka hõbedast lusikaid ning alates 1920ndatest hakati lusikaid ka graveeringutega kaunistama, lisades neile lapse nime ning sündimise või ristimise kuupäeva.

Kuna nii hügieenitingimused kui meditsiin olid tänasega kõrvutades märksa rohkem lapsekingades, oli kombeks nendelt lusikatelt ka päriselt süüa, ent tänapäeval on märksa trendikam süüa hoopis näppudega, nii et ilmselt maandub enamik lusikaid otsejoones vitriinkappides või sahtlipõhjades 🙂

…aga parem hõbelusikas sahtlipõhjas kui varblane katusel, või kuidas see käiski…